Üks  raamat kõnetas mind, kui me tütrega enne kinno minekut raamatupoes uitasime ja aega parajaks tegime – ei, see raamat lihtsalt karjus – võta mind, võta mind! (ma kohe ei tea, mis mul nende raamatute ja kingadega on, et nad mu peale pidevalt karjuvad). Hmm… kirjutanud kaks jaapanlast –  Adlerist, kes on kolmas suur mõtleja õhtumaa psühholoogia maailmas, peale Freudi ja Jungi. Huvitav, kuidas küll segavad jaapanlased  oma mõttemaailma lahendusi otsivas pajas, lääne mõtteloo ning psühholoogia algused ja alused? Tõotas pikniku tõusva päikese kumas. Ootasin põnevusega esimest võimalust maha istuda ja süveneda raamatusse, mis andis lootust erakordseks elamuseks…Jaapanlaste serveeritud gurmee puhtast ja kvaliteetsest euroopa toorainest. Kirsipuude püha, keset talve.  Ülipõnev!  

Jaapanlased on minu jaoks olnud alati mõistatuslik ja kummaline rahvas. Nad mõtlevad hoopis teisiti, kui õhtumaade inimesed. Lähenevad elule, kui tervikprobleemile hoopis teises võtmes. Õnneks mitte kunagi üleliia lineaarselt. Peab tunnistam, et ma ei saa paljustkii aru, aga praktikad nagu shibari – kus sõjapidamise täiuseni lihvitud tehnikad ja teadmised kantakse magamistuppa ümbersünniks kahe inimese teekonnaks, läbi pinge, valu ja lahtilaskmise tõelise läheduse ja tervenemiseni. Ikebana – lillede seadmise tunnetus, tõstmaks esile ühe õie kordumatut surevat ilu. Kintsukoroi – kunst purunenud keraamika parandamisest kuldse lakiga, jäädvustamaks eseme ajalugu ja haavu – peitmise asemel neid väärtustades. Bonsai – religioosne praktika taime suunatud kasvatamisest. Rääkimata samurai mõtluskultuurist: jaapani luulest ja galligraafiast, mis kasvab sujuvalt üle minimalistlikuks maalikunstiks.  Seda rida võiks veelgi jätkata. Aga lühidalt – läbi ajaloo ühtsust väärtustav, tugev ühiskond – viimse piirini pingul.

Alfred Adler (1870-1937) – Sóti päritolu maailmakodanik, silmapaistev positivistlik arengupsühholoog, individuaalpsühholoogia koolkonna rajaja. Teenimatult Freudi ja Jungi varju jäänud. Mina isiklikult avastasin ta ka hoopis  hiljem. Kui ma isa-poja silmipimetava, lääne tsivilisatsiooni arusaamist ja fantaasiaid inimpsüühika vallas tohutult mõjutanud/rikastanud, ilutulestik-duellist, kainenema hakkasin. Alfred Adler lõi Viini Psühhoanalüütikute Ühingust lahku 1911. aastal, kui nägi, et tema vaated hakkavad järjest enam erinema teise omadest ja moodustas seejärel oma isikliku rühmituse. Ta elas ja reisis töö tähe all. Ka tema abikaasa, vasakpoolne venelanna neiupõlvenimega Epstein, oli psühhiaater ja nad mõlemad olid seotud Alfred Adleri Vaimse Tervise Kliinikuga New Yorgis. Ühel oma reisidest kukkus Adler lihtsalt kokku ja suri, ilmselt südamerabandusse. Tänapäeval on Adleri ühingud esindatud paljudes maades.

No ühesõnaga – te võite mu ootusi kujutleda…

Ma asusin suure isuga lugema. Lugemine oli mõnus, kerge, läks ühe hingetõmbega… Mu gurmeepiknik õitsvate kirsipuude all, tõusva päikese kiirtes… ühe hinge tõmbega… Ei, ei, see ei olnud gurmee…no ütleme, et kiire vitamiinilaks esmaabiks või siis pikemaks tarvitamiseks toidulisandina – selge, kiire, lihtne… Aga gurmee…see on ikka  pigem selline hillitsetud mekutamine – pigem mõtlus, tajuuste vaikne avanemine, maitseelamus igas suutäies – just nimelt nauding – mitte ainult kehale, vaid ka hingele ja vaimule – neile eelkõige. Ühesõnaga ei mingit gurmeed, lihtsalt kunstlike vitamiinidega rikastatud kiirtoit.

Raamat on kirjutatud dialoogi vormis. Andes edasi äärmuseni lihtsustatult positivistlikku edufilosoofiat.

Noormees: kas teie väidate, et minevikul ei ole tähtsust?

Filosoof: Jah, niisugune on adleriaanliku psühholoogia lähtekoht. (lk. 28)

 Adler ei ole kunagi väitnud, et minevikul ei ole tähtsust. Just tema oli arengupsühholoogia rajaja. Ta tegeles palju lastepsühholoogiaga ja tema poolt on välja töötatud laste sünnijärjekorral baseeruv mudel, nende arengu psühholoogiliste eripärade mõistmiseks. Ta ei olnud turuplatsil väitlev kloun, nagu kurja tahtmise korral raamatust välja võiks lugeda. Ta ei olnud ka kahe suure (Jungi ja Freudi) süntees, millest parimagi tahtmise korral mööda ei õnnestu lugeda. (Justkui röövlina marksismiõpikust välja karand Hegel – tees-antitees-süntees. Ehmatades meid omaenda kodutänavas oimetuks, ning varastades meilt kogu meie enesekindluse, au ning väärikuse. Ja seda kõike edu nimel.)

Adler on minu jaoks eelkõige tasakaalustatud arengupsühholoog ja tema põhiliseks sõnumiks, tema kandvaimaks ja valgustavamaks ideeks – varasest lapsepõlvest pärit alaväärsustunne. See on inimeseks olemise aluskogemus, inimeksistentsi hüppelaud, mis on meie kõigi algusesse sissekirjutatud, koos pürgimusega täiskasvanuea pädevusse, soovina “saada iseenda parimaks versiooniks”. Alaväärsus ei ole trauma (mille vanemad meile oma oskamatuses tekitasid) vaid elu kui tervikprobleemi lähteülesanne. Vaadakem või beebisid, kuidas nad oma jõuetus vihas kägisevad, kui käed ei kuula sõna või kui aistingud, mida nad püüavad edastada, ei jõua adressaadini. See on arhrtüüpne inimeseks-olemise algkogemus. See hüsteeritseb meie rakumälus ja tekitab paanikahoogusi, ärevushäireid ja paranoiat. See ei ole kellegi isiklik trauma, vaid kollektiivne “primaalkarje” – tahtmine olla “suur”. Samas – me ju nagunii kasvame, see on meie evolutsiooniline programm, igaüks omamoodi, omas tempos, oma isiklikku lugu otsides, oma  ainukordset teed rajades. Antkem teineteisele aega – kiiret ei ole ju tegelikult kuhugi! Laskem üksteisel kasvada – omas tempos, oma unistustest jõudu ammutades. Ärgem kasvatagem üksteist kogu aeg ja ajagem aina kiiremini, kõrgemale, kaugemale kasvama ja arenema. Tegelikult ei ole ronge, kuhu peale jõuda, olemas – need sõidavad vaid meil peas!

Nüüd, kui ma olen oma pettumuse, nii otses kui metafoorilises mõttes, välja valanud ja lahti lasknud – saan öelda lõpetuseks – tegelikult igati tahe ja lihtne lugemine pimedatel talveõhtutel, et kaamost ja depressiooni peletada. Elu on lõputu ringkäik (aeg juuri ajada, aeg nendest lahti lasta, aeg uued juured kasvatada) ja tulevikus on alati lootus! Kirjutada oleks veel oi kui palju, aga lugege ise… Arvestama peaks lihtsalt sellega, et tegemist ei ole adlerjaanliku psühholoogiaga isegi mitte filosoofiliselt võttes, rääkimata jaapani  mõttemaailma sügavustest (kui sind huvitab Adler või jaapani kultuur, siis pöördugi otse allikate juurde) Aga kui sa loed seda lihtsalt – ilma igasuguste ootusteta – on kõik hästi. Mina igatahes soovitan … soojalt! Soojust on meie, kaunisse, karmi ja ebastabiilsesse talve alati vaja – ja energiat. Olgu see siis kunstlike vitamiinidega rikastatud kunstmuinasjutt või pits viina – kiire laks, kiirel ja äreval ajal, lohutab kindlasti… peamiselt aga aitab hoida motivatsiooni, talv üle elada. Gurmee jäägu kevadesse, kui õitsevad kirsid või neile, kel kirsiõied puhkenud südames, koos aja ja tahtmisega ise mõelda ja otsustada. Ja ärge kujutage ette… lihtsalt lugege – kasvõi selleks et, mõttes – või miks ka mitte päriselt – mulle vastu  vaielda. Ja  tegelikult,  võib seda raamatut võtta ka kui esimest sammu Adleri psühhoteraapia 12 astmelisel teel – mis pakub lootust, kindlustunnet ja julgust empaatilise, koostöövalmis ja loovalt töise suhte loomisel iseendaga.